Hanerahu suvel


Jaan ja Ats, taamal Hanerahu

Hanerahu asub Hiiumaa laidude maastikukaitseala Laidelahe sihtkaitsevööndis.

Hiiumaa laidude maastikukaitseala kaitse-eeskiri ütleb:
  Laidelahe sihtkaitsevööndisse kuuluvad Pühalepa vallas Ahelaid (Pärna (A99) ja Saarnaki (A100) talude lahusmaatükid), Kõverlaid (Simuna (12) ja Tõnise (13) talude lahusmaatükid), Hanerahu, Ankrurahu, Aherahu ja Hülgerahu ning neid ümbritsev veeala, mille piir on määratletud järgmiste geodeetiliste joontega: punktist 58°45'32" N 23°10'09" E (6513557-451919) punkti 58°45'09" N 23°11'39" E (6512828-453356), sealt punkti 58°43'54" N 23°07'15" E (6510561-449082), sealt punkti 58°44'41" N 23°05'32" E (6512037-447445) ja sealt punkti 58°45'32" N 23°10'09" E (6513557-451919).
  Soonlepa lahe saarte, Hanikatsi salumetsa, Agariku, Laidelahe, Langekare ning Laidude sihtkaitsevööndites on inimeste viibimine lubatud teaduslikel välitöödel kaitseala valitseja nõusolekul, järelevalve- ja päästetöödel ning:
Laidelahe sihtkaitsevööndis 15. juulist kuni 15. septembrini kaitseala valitseja igakordsel nõusolekul ning 1. jaanuarist 10. veebruarini kaitseala valitseja nõusolekuta.

Hanerahu pindala kohta on väga erinevaid andmeid:

Allikas 1	Allikas 2	Allikas 3
1,2 ha	1,8 ha	1,55 ha

Allikas 1 - Hiiumaa laidude maastikukaitseala andmed
Allikas 2 - 1979. a. kaart Muhu väina kohta A1 formaadis, 1:50000 (selle järgi arvutatud pindala)
Allikas 3 - "Eesti meresaarte nimestik" (August Loopmann, Tallinn 1996)

Usutavamaks tuleb pidada ilmselt maastikukaitseala andmeid.


Hiiumaa laidude maastikukaitseala kaart:



/.../
Kui juba on juttu merelise ilmega laidudest, ei saa mööda minna ühest Eestimaa Hanerahust. Sellest, et seal haned peatuvad ja pesitsevadki, et seal on paljude hahkade ja kosklate sünnikodu, et seal ei puudu linavästrik, merikajakast, liivatüllist ja kivirullijast, ristpardist ja randtiirudest rääkimata. Meri on ümberringi küllalt sügav, nii et paadiga võib pääseda otse randa. Veeriseline rand võtab rändurid lahkelt vastu. Üksikud suured ja eakad türnpuud, üksikud, lausa skulptuursed rändrahnud keset klibu ja veerist annavad saarele üsnagi omapärase ilme. Näib, nagu oleksid merehaldjad külvanud lillekorvist taimekesi küll ühte, küll teise paika. Siin leidub paar eksemplari pikalehist mailast, seal kasvab paar tuliohakataime, siis jälle väike kogumik põdrakanepit ja ei puudu paar eksemplari harilikku mesikatki. Muidugi üksikud merikapsad kivide vahel ja ohtralt põldmurakat. Kui pääseks sellele laiule nende küpsemise ajal! Tundub, nagu oleks sellel mõnel hektaril üksikute põõsaste ja paari taimeliblega maailm ammendatud. Aga oh ei, kaugeltki mitte! Siit võib leida kõrvenõgest, soolikarohtu, aaskannikest, koirohtu, kadakat kui võilille - kokku tervelt 101 liiki. Jälle botaanikule üks mõistatuslik laid, mille taimestiku saamise lugu on kaunis keeruline ja segane...
/.../
Katkend Haide-Ene Rebassoo "Laidude raamatust" (Tallinn, 1972)


/.../
  Tugeva tuule tõttu on mõnele laiule randumine väga raske ja seega tõmbab ilmataat osast meie plaanidest kriipsu läbi. Ka kulub tormi tõttu iga saare randa jõudmiseks märksa rohkem aega kui ilusa ilmaga. Otsustasime kindlasti ära käia Hanerahul - seal on meri otse rannani sügav ja paat jookseb praeguse veetaseme juures kaldasse välja, nii et maalesaamisega pole raskusi. Juba olemegi soovitud saarekesel. Kraed silmini kistud, maadleme tuulepoistega. Jälle rabistab vihma. Kuid taolises sünges tormimühinas ning sünkjashalli taeva ja hallide valgevahuste lainete rüpes polegi mul enne võimalust olnud ühtki laidu näha. Nähtavus on vihmavallist hoolimata suurepärane ning kõigi laiu elusate ja elutute osiste piirjooned nii kontrastsed ja teravad, et lausa kisub hõlma alt fotoaparaati haarama ja mõnda kordumatut pilti tegema. Kui ainult vihm nii palju ei segaks, valgust on siin maa ja taeva vahel pildistamiseks praegu küllaldaselt.
  Kõnnime, õigemini laseme ennast vallatul tuulel lükata Hanerahu keskosas ja imetleme üksteise võidu keset veerist ja klibu kasvavaid suuri türnpuid ning üksikuid madalaid kaharaid mageda sõstra põõsaid, mille ümber siuglevad põldmuraka valgete õitega teravad väädid. Taimi on siin liigiliselt kokku isegi üle saja, kuigi enamik vaid üksikult või mõne eksemplarina. Merikapsas - selle rahu väga iseloomulik taim - on praegu üleni valgete meelõhnaliste õitega kaetud ning tormise mere taustal saab temast efektse pildi. Tuul pressib nii merikapsast kui ka pildistajat vastu kivi (ja selline see foto tulebki), kuid see-eest on siin ilma meeleolu, nagu ütlevad päris-fotograafid, väga hästi edasi antud. Suurte türnpuude vahel on hästi toredaid igasuguse suuruse ja kujuga rändrahne - tõelisi looduslikke kiviskulptuure, mille juures on oma peakesed tuulevarju painutanud õrnad kibuvitsaõied.
  Läänepoolne osa rahust on peaaegu põõsasteta: siin valitseb laidude tüüpiline hõbedaselt särav kõrreline - kõrge raikaerik. Siin on ka mõned lodjapuupõõsad valges õitelumes ning rannal ilutseb haruldane meelespea - balti lõosilm, Hiiumaal ta küll eriti haruldus ei ole: 17 leiukohta, kusjuures on levinud peale mõne kaguosa laiu veel ka Kõpu ja Tahkuna poolsaare randadel ning Käina lahe ja Kassari ümbruses. Eriti armastab see niiskete mererandade asukas sooldunud kohti, kuid kasvab meelsasti ka allikarandadel, peamiselt avakooslustel, nii kogumikena kui ka üksikult. Peale Hiiumaa on liigil teada üksikuid leiukohti Saaremaalt, põhjarannikult ning Pärnu ümbrusest. Teistest lõosilmadest erineb balti lõosilm oma suhteliselt vähese karvasuse (karvad on hõredalt ja lidus) ja helerohelise üldvärvusega. Õied on tal keskmise suurusega, ent silmatorkavalt eresinised. Lidus karvadega õietuped suurenevad viljumisel tugevasti.
  Oma suureks imestuseks leian siit ka kaks pikalehise mailase taime. Imestuseks sellepärast, et tema kasvukohtadena märgitakse jõgede ja ojade kaldavõsastikke ning niiskeid niite. Mandril on see mailane täiesti harilik liik, ent Hiiumaal on siin vaid kolmas leiukoht (ka teised kaks on laidudel). Üldilmelt meenutab pikalehine mailane suurel määral loodude taime kassisaba ja siin kasvavad nad isegi koos, kuid tavaliselt on nende kasvukohad siiski niivõrd erinevad, et liike segi ajada ei saa. Pikalehine mailane on kõrge (veel pikema kui kassisabal) püstise tugeva lühikarvase varrega, mida ehib üks tihe tipmine hele-sinivioletsete õitega kobar.
  Rannaniitu Hanerahul polegi - kõikjal on klibu, kohati ka kruus. Siingi on näha veel põldkännakut ja praegu õitsevat harilikku kollaste õitega kukeharja. Isegi põdrakanep ei ole põlanud seda kivist laiupinda. Rääkimata aaskannikesest, metsmaasikast, palderjanist ja veel kümnetest teistest. Torm ei vaibu ja ka vihmal ei tule enam üldse vahet, nii et paratamatult tuleb paadinina ümber pöörata taas kodusadama poole.
/.../
(18. juuni 1961).
Katkend Haide-Ene Rebassoo raamatust "Botaanilisi kilde 17 Hiiumaa suvest" (Tallinn, 1975, lk 71-72)


Osoon, 06.10.2008 (hallilt saate aeg):
07:45
  Oo jah, palju meie jalg ka jala ette ei käiks, Hanerahule me ei pääse. Vesi ja looduskaitseametnikud tulevad vahele. Sinna viib meid Osoon.
08:00
  Hiiumaa lähistel Väinameres asub laidude kaitseala, kus leidub kümneid väikeseid saari ja laide. Kui eelmisel suvel käisime Osooniga Hanikatsil ning Saarnakil, siis sel sügisel võtsime ette juba väiksemad saared. Teejuhiks oli Väinamere laidude hingeelu hästi tundev Tiit Leito.
  "Tiit, me oleme siin Hiiumaa laidude kaitsealal ja tegemist on Hanerahuga. Miks ta just Hanerahu on?   Kas siin peatub siis palju hanesid ja luiki?"
  "Jah, see Hanerahu -- see nimi on tal niikaua olnud kui mina tean ja kaartidel ka. Aga üldarvamine on see, et siin on läbi aegade hanesid suht palju pesitsenud. Ta on niisugune sobiv saar neile. Kui ma siia tööle tulin, siis oli ka siin ikka 5, 8, kuni 10 pesitsevat paari. Nii häid tulemusi praegu küll enam ei ole, aga ilmselt see on hanede mitte läbirände, vaid just meie kohaliku hallhane hea pesitsuskoha järgi on see Hanerahu tulnud."
09:00
  "Aga kui seda saart veel niimoodi üldisemalt iseloomustada, kuidas Sa ütleksid, mis kohaga tegemist on?"
  "Kui saart ruumiliselt võtta, siis me oleme üsna mere keskkohas. Hiiumaale on siit 13 kilomeetrit, Muhumaale on 10 kilomeetrit, Matsalusse on ka kusagil 10 kilomeetrit, selles mõttes huvitav koht. Aga see saar iseenesest, nagu me näeme, koosneb klibuvallidest. Klibu on siit merepõhjast lained välja pesnud ja vastavalt tormidega sorteerib ümber ja siis kujundab sellised. Praegu on näha, et malts kasvab nende vallide peal, aga tuleb üks torm, siis ta keerab selle kõik teistpidi ja kevadel võib olla täiesti lumivalge klibuvall, nii et suvel on ta peale tulnud. Kevadel tavaliselt ei ole siin midagi näha."
Kuigi Hiiumaa laidude kaitsealal asub palju väikeseid saarekesi, laide ja rahusid, on igaühel neist midagi omapärast. Näiteks 1,2 hektari suuruse ja umbes 500 aasta eest merest kerkinud Hanerahu iseärasuseks on türnpuumets. Taolist vast mujal Eestis ei kohtagi.
10:10
  "Türnpuu, muidu me teame teda metsas kui aluspõõsaliigina -- niisugune väike ja tagasihoidlik ja tavaliselt inimesed teda üldse ei tunnegi. Aga siin võiks metsaks seda nimetada. Teisi puuliike (tegelikult on ta küll põõsas muidugi) siin praktiliselt ei olegi, keskel on küll lodjapuu, aga muidu on praktiliselt 100% türnpuu. Just tema suurus ja läbimõõt -- vanad võivad olla isegi 100 aastat ja võib-olla isegi rohkem. Kui sinna sisse minna, siis on eriti müstiline tunne, kõik need kõverad ja mustad tüved. Umbes, ma pakuks välja, need on 80 kuni 100 aastat, võib-olla isegi rohkem. See periood, mis mina siin olen käinud ja näinud, on nad kogu aeg siin olnud. Kui selle järgi võtta, on juba tegemist täiesti puuga."
11:03
  "Otsas on vist varesepesa olnud?"
  "Siin on varesepesa riismed. Sellistel väikestel saartel tavaliselt on igal saarel vähemalt üks varesepesa, kes siis kontrollib neid pesi ja sööb nii palju kui jõuab."
  "Tundub, et siin on ta ka kuidagi hakkama saanud. See on vist luige muna olnud. Pole siit päriselt niimoodi koorunud, keegi on siin abiks olnud."
  "Täpsemalt öeldes, meil luiki on palju, see on kühmnokk-luige muna. Siin saarel on neid pesi 10-15 parimatel aastatel olnud, ta on dominantliigiks muutunud. Pildi järgi on näha, et siit ei ole koorunud küll mitte keegi. See on tüüpiline varese kahjustus. Vares raiub oma augu sisse ja joob selle siit tühjaks. Kui Sa tahad teada, millised liigid laiu peal on, siis mine varesepesa alla. Seal all on tavaliselt kooretükid, selle järgi saab siis teada. Vares teeb küllalt palju paha."
12:10
  "Hanerahul pole väiksuse tõttu inimasustust olnud. Kuna põhiasukateks on hoopis linnud, siis pole ka inimesed seal oodatud, sest nende tulek häiriks seal välja kujunenud elurütmi ja pesalt eemaldunud luiged ei suudaks kaitsta oma mune apla varese eest. Laiul tormivarju otsimine võib aga muutuda parajaks katsumuseks."
  "Mõnikord ei lähe see käimine ka õnneks. Niisugune juhus oli korra, et inimene tuli siia saarele, aga nagu me enne vaatasime, see kaldavall on nii järsk, hüppas maale. Ilmselt ei olnud eriti kogenud mees, ei visanud ankrut sisse, tuul kandis paadi minema ja mees jäi siia saarele. Oli ikka nädal ja tüki teistki, enne kui ta siit lõpuks leiti. Mees oli juba omale haua valmis kaevanud ja ise omal jalal ära ei läinud. Nii et merel võib ka niisugust asja juhtuda."
12:59
  "Poodi siin ei ole, selles mõttes süüa ta võis siis türnpuu marju, neid ei kõlba?"
  "Ei. Kui ma õigesti mäletan, see oli kevadepoolsem aeg, siin polnudki õieti süüa midagi. Aga õnneks see merevesi on suhteliselt nii mage, et seda juua võib, veepuudust ei tule. Ookeanis, nagu me teame, on nii soolane, et seda ei saa juua."
  "Aga praegusel hetkel, kui siia pikemaks peaks jääma, siis needsamad põldmarjad -- neid ju annaks süüa küll?"
  "Praegu ongi nad juba küpsed. See taimeliik on just tüüpiline ja omane saartele ja Lääne-Eestile. Just sellised pinnased, kus siis on aluseline lubjakivi sees. Tema liivadel ja niisugustes kohtades ei kasva. See on niisugune hästi tunnustatud taim, tehti sisse ja moosiks ja igatepidi. Mõne saare peal on seda kohe ikka väga palju, korjati ka ämbrite kaupa. Aga seesama türnpuu, mis meie seljataga on, selle marjad söödavad ei ole. Ära ei tapa, aga söögiks ka ei kõlba."
14:09
  "See on nüüd selline omapärane kivi, millel on paista mingisugust kivistist. Mis see meile ütleb selle ajaloo kohta või kes siin olnud on umbes?"
  "Eks lubjakivi ole kõik kunagi merepõhja vetikatest, taimedest ja korallidest, mis see aeg kasvasid, nende kivistised. Siin on siis üks kivistunud korall. On näha need sooned ja asjad. Lubjakivi hulgas ikka leiab neid."
  "Aga mis see vanus umbes võib olla?"
  "Vanus on selline, siis kui lubjakivi meil tekkis, see mis siin on. Lubjakivi on erinevates aegkondades. Hiiumaal on põhiline ordoviitsiumi ja siluri lubjakivi. Nad tekkisid kusagil 400 kuni 600 miljonit aastat tagasi. Hoiame käes niisugust asja, mis tekkis nii ammu, et me ei oska ettegi kujutada. Siis loomulikult need saared ei olnud siin, olid teiselpool ekvaatorit, lõuna pool veel, soojades meredes. Mere sügavus oli kusagil 100 meetrit. Seal põhjas toimus selline settimine ja kivistumine."
15:12
  "Kui me siin Hanerahul nüüd neid kive vaatame rannas, siis tundub, et nad oleks kõik kuidagi ühtmoodi välja sorditud, lähevad sellises tõusvas joones sinna ülespoole. Millest see tuleb?"   "Kui natuke pilk kaugemale pöörata, siis need kivid on muidugi tulnud siia pärast jääaega. Kuna need laiud on siin kõik tekkinud, geoloogiliselt öeldes, otsmoreensest materjalist, siis kui see jää sulamiskeel läks, sulasid välja selliste kivikülvidena. Mikspärast nad niimoodi selg vastu tuult on, see on sellest, et kevaditi, kui rüsijää siit ülesse sõidab, siis ta liigutab neid, siis nendel on suhteliselt väike takistus, et kivist üle libiseks, siis ta on neid nii palju sättinud, et nad on kõik niimoodi. Ma kunagi tegin kellelegi nalja, et see on tuul, sellepärast nad on niimoodi kõik ühtemoodi, tegelikult on see rüsijää töö tulemus. Siin on olnud kõige kõrgemad kusagil 5 meetri kõrgused jäävallid, siis ta lapib kuni poole saareni välja. Selles mõttes kevadel on hästi huvitav, kuidas üleval jääpankade peal linnud istuvad, ilus vaadata."
16:24
  "Siin paistab, et oleme kellegi nagu lilleaeda sattunud."
  "Saartel on niimoodi, et kus on rohkem natuke niiskust ja varju, siis... Siin paistab, et nagu mulda ei olegi, on kiviklibu. Tegelikult huumust, orgaanikat, mida meri on pesnud, on kuni meeter-kaks sügaval. Sellepärast nad nii hästi kasvavadki, et siin kivide vahel on neil veel piisavalt toitu. Kuna siin igal aastal tehakse plats puhtaks, siis saavad paljud erinevad liigid omale hea kasvukoha leida. Kõrvuti kasvades ongi selline kaunis lilleaed välja kujunenud. Hakkab siin üleval nõgestes peale, mingitest umbrohtudest, siis on maltsad, põldmarjad, merikapsas, igasugused oblikad. Niisugune see pilt siin praegu on. Kui lähed natuke edasi, siis tulevad teised taimeliigid, vastavalt sellele, kellel õnnestus esimesena siia jõuda ja kuidas konkurents oli. See on selline aktiivne ala saartel, kus taimestik vastavalt niiskustingimustele, ja kõigele, tuulele ja tormile, võib muutuda. Aga põhiliigid ikka jäävad üldiselt samaks."
  Uudistame rannas veel veidi vetikaid, mis endisel ajal marmelaadi lähteaineks olid. Et vihm tagant tõukab, ütleme Hanerahule selleks korraks hüvasti. 17:59


Rafael Pallase mälestustes on öeldud, et Hanerahul on ühele kivile põhjapoolsel küljel 3 nime taotud. Need mehed veetsid saarel tormi tõttu 8 päeva.
(Loe mälestustest).
Need nimed on saarel alles - täpselt kivi põhjapoolsel küljel, nagu Rafael Pallas mälestustes kirjutab, saare lõunaosas või keskel, põõsaste vahel. Aru on saada aastaarvust - 1887 - ja nimetähtedest MK (Matvei Kolk), TS (Feodor Suu isa) ja GU = ?.

Foto: veebruar 2004

---

Laidude esilehele
Materjalikogu esilehele