JÄÄL LIIKLEMINE
Viimati muudetud 31. oktoobril 2009
Siin leheküljel tuleb juttu jää peal liikumise moodustest,
eriti pööran tähelepanu igasugustele alternatiivsetele vahenditele,
näiteks jääpurjekatele.
JÄÄTEEL LIIKLEMISE REEGLID
Kõigepealt sõltuvad reeglid muidugi jääoludest, aga
üldiselt on eeskirjad enam-vähem sellised nagu siin:
-
Viide Saarlane.ee artiklile (reeglid allosas)
-
Ohutus ja tegutsemine, kui ollakse läbi jää kukkunud
-
Talitee nõuded
JÄÄPURJETAMINE
-
Artiklid jääpurjetamisest XX sajandi I poolel.
Läänemaa Muuseum.
-
Pildid jäiga purjega jääpurjekast
-
Martin bee104 surfilehekülg — jää- ja lumesurf
(link ei tööta – proovi vaadata
veebiarhiivist)
Sõltuvalt jääoludest on siiski kõige tavalisemad
moodused jääl liiklemiseks:
- jalutamine: krobeline jää või madal
lumikate.
- suusatamine: lumi võiks olla ühtlane ja
"kokku pressitud".
- sõitmine autoga: kui avatud on ametlik jäätee
- uisutamine: nõuab minimaalset või olematut
lumikatet
Võimatuks ei saa ka pidada mootorratastel, jalgratastel või
hobusega liikumist.
Väljaspool kontrollitud ala mootorratta või autoga
liigelda on muidugi rangelt mittesoovitatav.
ETTEVAATUS ENNEKÕIKE
NB! Rangelt soovitatav on viibida ainult sellisel jääl, mis
on juba kontrollitud ning paksem kui vaja. Graafikul on
tegemist tugeva jää minimaalse kandevõimega.
Jää võib aga olla ka rabe ning nõrk.
Seetõttu peab jää alati paksem olema, kui kandmiseks
vaja. Kaasas võib kanda näiteks jäätuura,
millega igal sammul auke jäässe lüües saab
proovida, kas jää on piisavalt tugev. Ühte tavalist inimest
kannab jää siis, kui tugeva tuuralöögiga
ei suudeta lüüa jäässe nii sügavat auku,
et sinna vesi vaikselt sisse voolama hakkaks. Enamasti
on selleks piiriks 5–8 cm. 2-tonnise sõiduauto puhul on
vaja jääd paksusega 20–22 cm.
Esilehele