Väljavõte Rafael Pallase (25.11.1920–19.01.1988) sõjamälestustest Sidepataljoni lahingu kohta. Vaata ka Rafael Pallase mälestusi Muhust ja Hiiumaa laidudest.


/.../

Punaarmee sissemarss

Noorteaja lõpuks valiti välja paremad mehed õppekompaniisse. Trügisin raadiotelegrafistiks (raadioklassi). Sinna võeti peamiselt keskkooli ja polütehnikumi poisid. Mina oma 7 klassiga pääsesin hädavaevu sisse ja polnudki õppimises viimane, aitasin teisigi vahel. Õppimine oli peamiselt teoreetiline, raadiotehnika ja morse (telegrafeerimine). Kehaline kasvatus käis iga päev, vahest ka taktikalised õppused. Õppekompanii õppeaeg pidi kestma 6 kuud, kuid lõppes Punaarmee sissemarssimisega varem.

Jätsime maha oma klassid ja kasarmud, need anti üle Punaarmeele. Hästi jäi meelde viimane öö kasarmus. Kõik linnalubadega mehed kästi linnast tagasi minna kasarmutesse. Nagu hiljem kuuldus, oli kaks plaani. Tolleaegne ülemjuhataja kindral Laidoner tahtis hakata vastu, kuid president Päts ei tahtnud, et tapab palju noori mehi.

Igatahes ka ohvitserid tulid kodudest kasarmutesse, staabid alustasid tööd - oli täielik häireseisukord. Tolleaegsed soomusrongid sõitsid välja täie lahinguvarustusega.

Mehed närveerisid. Vaatasin ka natuke ringi ja kerisin magama. Kutsusin teisi kaasa, et mine tea, kus homme öösel oleme ja kas saabki magada. Hommikul äratati teatega, et hakkame kolima. Osa mehi polnud üldse maganud. Tagantjärele mõtlen, et pidin ikka siis küll rahulik olema.

Kolisime koos ladudega Ranna (võimalik viga käsikirja ümberkirjutamisel, õige peaks olema Raua) tänava algkooli. Esimene öö oli rahulik, kuid järgmisel päeval algasid rahutused. Poliitilised vangid lasti vabaks. Värvati veel igasugu elementi kaasa, ka põhjas olevaid joodikuid, kes meie köögijäätmetest toitusid ja elasid ning ööbisid juhuslikes urgastes. Nendele liideti veel töölisi ning nõuti valitsuse lahkumist.

Ka meil toimus "vabatahtlik" relvade äraandmine. Koolimaja ette sõitis Punaarmee soomusauto. Kahuritoru pöörati akende poole, valvuri juurde uksele tuli punase käesidemega mees, kes ütles, et relvad tuleb ära anda. Olin korrapidaja. Valvur tuli selle korraldusega minu juurde. Informeerisin korrapidajaohvitseri, küsides, mida teha. Tema omakorda küsis minult, mida me siis teeme. Ka ohvitser leitnant Priskar oli näinud suunatud soomustoru ja ütles siis, et ega siin muud üle ei jää.

Minu abiks oli Kuusk, noor teotahteline prillidega poiss, kes oli jõudnud püssid püramiidis haamriga üle käia ja kirbud ära nihutada. Nüüd ütles mulle vaikselt, et las viia - kui madinaks läheb, ega nad pihta saa. Relvalao kastides olevad püssid jäid aga puutumata.

Uksele pandi valvesse üks punase käesidemega mees, meie oma võeti maha. Jälle oli see Kuusk, kes oli mehe püssi laadinud õppepadrunitega. Need olid kummitongidega ilma lõhkeaineta padrunid. Kuusk tuli minu juure, et karta pole midagi. Minu pea nii kiiresti ei jaganud. Valvur läks paari tunni järel oma püssiga minema. Meie mehed aga hakkasid palavikuliselt relvalao püsse tavotist puhastama. Läkski neid õhtul tarvis. Toimus täielik lahing - ei tea, palju vastaseid täpselt surma sai. Meie poolel aga jätsid oma elu kaks meest, üleajateenija seersant, kelle nime ei mäleta, ja reamees Mandre.

Vahele tulid vene soomusautod ja tankid ning vaherahu tuli sobitama kindral Rotberg.

Siitpeale olid sidepataljoni mehed linnaelanike poolt austatud. Meisse suhtuti suure lugupidamisega.


Järgmise öö veetsime Gustav Adolfi gümnaasiumis koos õhukaitse patareiga, kuna meid oli ähvardatud uuesti rünnata. Siin magasin esimese öö pingil, laetud kaitseriivis püss küljel.

Keegi enam ei rünnanud. Tasapisi tehti Raua tänaval jälle ka õppust. Raadioklass lõpetas. Ka mina lõpetasin kapralina. Mind suunati Haapsallu garnisoni sidesse, garnisoni sõjaväeringkonna raadiojaama.

Kui õppekompaniis teenimine mulle väga meeldis oma kindla korraga, siis siin teenimine oli rohkem härrasmehe elu. Ohvitserid kohtlesid kui omasuguseid. Käsud tuli muidugi täita täpselt, aga linna lubati igal õhtul, kui polnud valvekorda.

/.../